Artiklid
SIRP: Vorm on kolmedimensioonilise kunsti pärisosa
02.09.2011
Autor: Reet Varblane, SIRP

Mare Mikoffit küsitleb Reet Varblane       
Su viimase, arhitektuurimuuseumi näituse pealkiri on „Linnaskulptuur”. Kuidas määratled linnaskulptuuri? Milline on monumendi ja linnaskulptuuri suhe? Kas ja kuivõrd mõjutab linnaskulptuur linnakeskkonda? 

Mingil määral tingis selle teema arhitektuurimuuseum, selle kohaspetsiifika. Iseenesest on näitus minu avalikku ruumi tehtud tööde kokkuvõtlik ülevaade: valikuliselt on väljas viie, aastatel 1977–2010 tehtud linnaskulptuuri fotod. Lisaks kolm uut ideed, mis on objektidena paigutatud näitusesaali keskele. Minu enda tõekspidamised ja meie nõuded linnaskulptuurile on vahepeal üsna palju muutunud ehk, kui teisiti väljendada, siis Henry Moore’i modernistlikele taiestele on ühisruumis lisandunud Maurizio Cattelani figuraalsed objektid. Linnaskulptuuri nagu ka arhitektuuri tuleb võtta linnamaastiku osana. Nii on see olnud läbi aegade. Mõnikord on neil üpris raske vahet teha. Sama on ka skulptuuri tähendusega: vahepeal oli see ikka väga laialivalguv, viimasel ajal  on aga hakanud oma esialgsetesse piiridesse taanduma – skulptuuri all mõistetakse taas kolmemõõtmelist kunstiteost. Monumendi mõiste puhul, eriti mälestusmärgi mõttes, läheb asi tõsisemaks ja vastutus suuremaks. Juhtub, et installatsioon kui selline ei sobi ning et figuur peab käima asja juurde. Olen arvamusel, et ka monument, kui vaja, võib olla hoopis ajutine nähtus. Võime lähtuda klassikalistest kaanonitest, nagu see on olnud aastasadu, või  neid eirata ja mõelda välja uusi reegleid. Ebaõnnestunud linnaskulptuur on intensiivne keskkonnareostus. Õnnestumise korral, kui see on loodud kunstniku ning talle esitatud nõudmiste, sootsiumi ootuste kokkulangemisel, ühisel mõistmisel, on positiivne efekt väga suur.      

Nimeta mõned linnaskulptuurid, mis sulle on korda läinud. Miks?     
Mul on lemmikuid palju, eri kohtadest ja aegadest. Mõned on seotud arhitektuuriga, teised erineva üldistusastmega figuraalsed lahendused. On monumente, mille kohta on raske öelda midagi muud kui arhitektuur. Osa on  väga minimalistlikud, kuid leidub ka barokselt vormikaid. Igal linnal on ju omad traditsioonid, erinevad võimalused uute skulptuuride paigutamiseks avalikku ruumi. Tavaliselt tulevad kasuks linna suursündmused, mille puhuks avalik ruum puhastatakse rämpsust, ehitatakse uusi ühiskondlikke hooneid ja tellitakse ka linnaskulptuure. Näiteks Barcelona, kus olümpiamängudeks valmistumisel loodi linna uusi huvitavaid väikevorme. Ka Tallinnaga  juhtus midagi samasugust olümpiaregati eel 1980. aastal. Pärast II maailmasõda paigutati paljudesse Saksamaa (lääneosa) purustatud linnadesse moodsat skulptuuri, et keskkond oleks normaalsem: Kasselisse, Hannoveri jm. Skulptorite Hans Haacke, Horst Antese ja Jochen Hiltmanni töid sain hiljem ka tegelikkuses näha: äratundmisrõõm oli mõnus, sest just kolmemõõtmelise kunsti puhul on foto üks, reaalsus ehk siis ruumis teose nägemine hoopis midagi muud. Ka Joseph Beuys võttis ette linnaruumi aktsioone. Huvitav on Londoni linna idee paigutada kesksele Trafalgar Square’ile ajutisi kaasaegseid skulptuure. Just seal leidis Yinka Shonibare oma tekstiilist objektidele võimaluse, kuidas neid esitada lahtises linnaruumis: ta eksponeeris need klaaskastis. Muidugi ei ole see üleskutse, et seda hakataks matkima.      

loe edasi...
otsi
otsi
« <Juuli 2019> »
ETKNRLP
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031    
Säästva Renoveerimise Infokeskus Väike-Patarei 5 Tallinn 10 415     Telefon: +372 6 414 434     E-post: info@renoveeri.net